Tänapäeval räägivad kõik jätkusuutlikkusest ja pole puudust ideedest, mis see jätkusuutlikkus ikkagi on ja kuidas seda saavutada. Selle ümber liigub siiski hulgaliselt müüte, mis on põhjustatud nii valedest arusaamadest kui ka vahel pahatahtlikest eesmärkidest.
Mis on siis faktid, mis aga enamlevinud müüdid jätkusuutlikkuse kohta? Selles artiklis me proovimegi välja tuua 10 levinumat müüti ja eraldada faktid väljamõeldistest.
Sõnana on selle tähendus paljuski ähmane ja kõige paremini on selle defineerinud ehk ÜRO komitee kui „arengut, mis rahuldab olevikuvajadusi ilma seejuures kahjustamata tulevaste generatsioonide võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks.“
Kuna arvamusi selle kohta on erinevaid, on see hea lähtekoht nendega lähemaks tutvumiseks.
On küll tõsi, et praegused CO2 saastetasemed ei võimalda meil jätkata oma elu sellises kliimas, kuid see ei tähenda üksnes seda. Asi on palju laiem ja hõlmab kogu inimtegevust.
See on üks levinumaid müüte jätkusuutlikkuse kohta. Jah, me vajame elamiseks jätkusuutlikku kliimat, aga me vajame ka jätkusuutlikku majandust ja jätkusuutlikke poliitilisi süsteeme, mis tagaksid üleüldise jätkusuutlikkuse.
Kui jätkusuutlikkus on liiga kallis, on meil teie jaoks väga halbu uudiseid: maailm, nagu meie seda tunneme, saab lihtsalt otsa. Küsige endalt, kumb neist on liiga kallis: kas jätkusuutliku ühiskonna rajamine või edasine liikumine kollapsi suunas?
Nüüd te vist mõistate asja olemust. On lihtsalt populaarne müüt jätkusuutlikkuse kohta, et see on liiga kallis. Loomulikult maksab see midagi, mis pole just odav, aga see on siiski meie jaoks ainuke valik.
Inimestele meeldivad lihtsad ja kergelt arusaadavad lahendused ja seepärast on arusaadav, et sellest müüdist jätkusuutlikkuse kohta hoitakse kinni.
Taaskasutamine on oluline osa jätkusuutlikkuse tagamisel, aga siiski ainult üks osa sellest. Tegelikult ei aita taaskasutamine meid mõnel juhul üldse, kuna meil on senini tegemist piiratud ja kahanevate ressurssidega.
Paljudel juhtudel toimib taaskasutus ajutise päästerõngana, kusjuures asja tegelik lahendus võib olla midagi hoopis muud.
Ei, seda küll mitte. Tegelikult pole see võimalikki minna tagasi vanade eluviiside juurde, kuna me pole võimelised niimoodi elama praeguse Maa rahvaarvu juures.
Tee jätkusuutliku ühiskonna juurde kulgeb läbi innovatsiooni ja ressursside efektiivse kasutamise. See tähendab senisest palju arenenuma tehnoloogia kasutamist. Ainult kindlas suunas liikumine koos laialdase uurimistööga võimaldab täna identifitseerida lahendusi, mis tagavad meile jätkusuutliku tuleviku.
Elu peab igaühe jaoks minema paremaks, mitte halvemaks.
Üks jonnakamaid müüte jätkusuutlikkuse kohta on see, et küll turg hoolitseb kõige eest. Öeldakse, et ajal, kui piiratud looduslikud ressursid jäävad aina napimaks, suunavad koos sellega tõusvad hinnad tarbijad kaasaegsemate ja jätkusuutlikumate alternatiivide poole. Kahjuks nii lihtsalt see aga ei käi.
Meil lihtsalt pole aega oodata, kuni see juhtub, kuna areng võib välja jõuda täielikku jätkusuutmatusse juba kaua enne seda, kui turgude korrigeeriv mõju end tunda annab, kui ta üldse annabki.
Lisaks võib selline turgude korrektiivne tegevus olla eriti vägivaldne ja põhjustada kaose majanduses, mis on ju samuti jätkusuutlikkuse olulisi komponente.
Muidugi lahendab tehnoloogia hulga probleeme, kuid jätkusuutlikkus eeldab väga palju ka seda, et igaüks meist teeks ainult tarku otsuseid ja planeeriks oma elu paremini. Näiteks võiksime me tulevikus kõik saada endale elektriautod, mis kasutaks taastuvenergiat, aga see ei aitaks meid, kui me jätkame elamist nii nagu senini.
Me peaksime ka hakkama mõtlema sellele, mida me tegelikult vajame ja planeerima oma elu vastavalt sellele, muidu sõidame oma elektriautodega sihitult ringi, põhjustades aina suuremaid liiklusummikuid.
Võimalik, et paljud meist ei vaja hoopiski autot. Seega tähendab autodest loobumine ainult vähem tehnoloogiat meie elus, ei muud.
Kui räägitakse jätkusuutlikkusest, siis mõtlevad paljud selle alla vaid „rohelist“, vaid loodusliku kasutamist. See on väga levinud müüt ja selles on ka oma tõetera sees, aga siiski on see vaid pool tõde.
Tehes „rohelisi“ valikuid toidu, energia ja eluviisi osas paneb meid end paremini tundma ja on kindlasti hea ka tervisele, kuid see ei muuda kogu elu veel jätkusuutlikuks. Jätkusuutliku arengu tagamine sunnib meid tegema ka raskeid valikuid, millest osa pole hoopiski „rohelised“.
Näiteks peavad vaid vähesed elektri tootmist aatomielektrijaamades „roheliseks“, kuid samal ajal võib see olla mõnel juhul ainus jätkusuutlik valik, kui me tahame jätkata elamist nagu senini.
Samuti võime me teha muidki valikuid, mida ei peeta „roheliseks“, kuid mis viivad meid edasi õiges suunas.
Elanike arvu vähendamine võib teha asju kergemaks, aga kuhu selline mõtteviis võib viia? Keskendumine ainult elanike arvule ei vii meid kuhugi ja ega tegelikult keegi teagi, mis võiks olla elanike optimaalne arv Maal.
Täna elab Maal rohkem inimesi kui kunagi, aga samal ajal on ka vaesus suurem kui kunagi varem. On populaarne müüt jätkusuutlikkuse kohta, et Maa elanike arvul on mingi ülempiir. Tegelikult on asi hoopis ressursside mõistlikus kasutamises, nii et see tooks kasu igaühele.
Kui jätkusuutlikkust oleks lihtne tagada, poleks me ilmselt praeguses olukorras. Muidugi on nii, et me kõik peame tegema mingeid muudatusi oma eluviisis ja enamus neist muudatustest on tõepoolest väikesed, kuid kindlasti pole see piisav.
Niisugune müüt jätkusuutliukkusest põhineb eeldusel, et kõik probleemid on kohalikud. Ainult et nad ei ole. Enamus jätkusuutlikkusega seotud probleeme on globaalsed ja vajavad ulatuslikke lahendusi.
Ainult siis, kui me töötame jätkusuutlikkuse nimel ühiskonna kõigil tasanditel, viib see tee meid edasi.